Väärtuskonflikt Reformierakonna ja Isamaa vahel II pensionisamba vabatahtlikuks muutmise küsimuses näitab erakondade suhtumist inimestesse. Ühel pool on Reformierakonna „enda pensionikontost pimestatud monarhid“ ja teisel pool Isamaa liikmed, kes usuvad parempoolse maailmavaate põhitõdedesse.

Eesti opositsioonipoliitikud olid aastaid harjunud sellega, et Jürgen Ligi neid Riigikogu kõnepuldist solvas ja salvas. Ligi hinnangul ei olnud keegi teine peale tema võimeline Eesti riigi rahalisest seisust aru saama. Nüüd on Reformierakond suunanud samasuguse retoorika Eesti inimeste vastu. Jürgen Ligi, Aivar Sõerd ja Kristen Michal ja Reformierakoona noorpoliitikud räägivad et ainult nemad teavad kuidas tagada, et Eesti inimeste pensionipõlv oleks kindlustatud.

Enda pensionikontost pimestatud monarhid

Delfi ärileht avaldas hiljuti hea ülevaate sellest kui palju on Eesti inimeste II pensionisambasse raha kogunenud. Täpsemaid numbreid välja toomata võib öelda, et ligikaudu 20 aastat pärast süsteemi loomist on 570 000 inimesel kogunenud sinna vähem kui 10 000 eurot. Tõsi, paljud neist on kogunud II pensionisambasse, vaid mõned aastad, kuid selles ei ole asja tuum.

Jürgen Ligi varasemast retoorikast teame, et on olemas need kes „teevad tööd ja näevad vaeva“ ning siis kõik ülejäänud. Selle mõtteviis on omaks võtnud ka Reformierakonna noorpoliitik Kristo-Enn Vaga. Võtame nüüd võrdluseks eelnimetatud Ligi, Sõerdi ja Michali. Kõik need inimesed on viimased 20 aastat teeninud avalikus sektoris Eesti keskmisest töötasust kordades kõrgemat palka. Kõigi kolme II pensionisamba säästude väärtus ületab 50 000 eurot, mida tõestab ka Aivar Sõerdi hooplev Facebooki postitus eelmise aasta märtsis. Need kolm enda pensionikontost pimestatud monarhi võivad tõesti rahul olla. Kuid nende mure „vaese ja rumala“ inimese pärast kõlab nagu 19. sajandi mõisniku loeng pärisorjadest talupoegadele, mille kohaselt tagab ainult jõuka mõisniku eestkoste talupoja toimetuleku.

Tänast pensionisüsteemi muutmata alles näete tõelist vaesust

Tänast pensionisüsteemi muutmata näeme me 40 aasta pärast tõelist krahhi, viletsust ja maksutõuse. Reforminoored võivad küll väita, et nad ei taha tulevikus eakatele pensione maksta, kuid sellest ei ole kellelgi pääsu. Kui nad oma silmad avaksid siis nad näeksid, et just tänane lukustatud süsteem viib tulevikus maksutõusudeni.

Fakt on see, et II pensionisammas on madalapalgalistele kahjulik – kõigile neile kelle pärast meie enda pensionikontost pimestatud monarhid muretsevad. Kuna riigipoolne 4 protsendiline panus II pensionisambasse tuleb I samba arvelt siis vähendab tänane süsteem just madalapalgaliste tuleviku pensione. Tulevikus võrdleb pensionär enda sissetulekut teise pensionäri, mitte enda varasema sissetulekuga.  I samba raha II sambasse „kantimisega“ suurendame me lõhet jõukate ja vähemjõukate pensionäride vahel, mille ainsaks lahenduseks on tulevikus suurem maksukoormus.

II pensionisamba vabatahtlikuks muutmine lahendab mitu probleemi korraga. Madalapalgalistel tekib võimalus enda tuleviku pensioni tõsta II sambast loobumisega. Kõigil neil, kes soovivad tänase süsteemiga jätkata on see võimalus olemas. Kõigil neil, kes leiavad, et nad suudavad saavutada fondihalduritest paremat tootlikust avaneb võimalus iseseisvalt investeerida. See reform austab inimeste valikuvabadust ning ühtlasi võib olla ka see, mis tänased noored kõrgemast maksumäärast säästab.