Nimeseaduse eelnõuga seoses on üritatud Eesti Vabariigi Valitsust süüdistada homofoobias. Argument on lihtne – kuna uue nimeseadusega saavad juba olemasoleva perekonnanime võtta üksnes abielus paarid, siis järelikult diskrimineeritakse sellega seksuaalvähemusi. Tsiteerides Vilja Kiislerit: „Traditsioonilise perekonna kaitsmine läheb jälle lahti koos vähemuste vaenamisega.“

Selliste vildakate konstruktsioonide ja loogikavigade põhjal on Eesti alates taasiseseisvumisest saati olnud üks Ida-Euroopa väike, kuid see-eest räigelt homofoobne riik.

Aastaid kehtis Eestis abikaasade ühisdeklaratsioon, mis laienes abielus paaridele ja mida ei olnud võimalik kasutada lihtsalt koos elavatel paaridel. Täna kehtib meil võimalus teatud ühiseid kulutusi jagada mittetöötava abikaasa eest. Ometigi ei kuulnud me aastate jooksul etteheiteid selle kohta, kuidas abikaasade võimalus ühiselt tulusid deklareerida vähemusi vaenab.

Jätkuvalt kehtib meil perekonnaseaduses sätestatu, mille kohaselt on lapse isaks mees, kes on lapse eostanud. Kusjuures, lapse isaks loetakse mees, kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus. Emaga abielus olevat meest ei loeta lapse isaks ainult juhul, kui abikaasad on selle kohta esitanud ühise avalduse või teine mees on isaduse omaks võtnud.

Kas neid eeltoodud näiteid saab näha karjuva ülekohtuna vähemuse vastu? Miks me räägime üldse vähemusest kui vähemus on tegelikult enamus? Nimeseadus, abikaasade ühisdeklaratsioon ja perekonnaseadus kohtlevad ühtemoodi vabaabielus elavaid paare, lihtsalt koos elavaid paare ja kooselulepingu sõlminuid. Ainsaks erijuhtumiks on abielu institutsioon.

Antud näidete puhul ei puutu asjasse see, kes kui palju kedagi armastab või kui palju inimesed ise omaenda abielust lugu peavad. Riigil on õigus tulenevalt abielu institutsiooni pikast ajaloost ja välja kujunenud traditsioonist seda institutsiooni kohelda teistmoodi kui teisi kooselu vorme. Kui selline erikohtlemine ei meeldi, peaksid kriitikud hoolitsema selle eest, et igasugune eeliskohtlemine seadustest kaotada.