Uudis sellest, et Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar siirdub peatoimetaja kohalt poliitikasse ning kandideerib eelseisvatel riigikogu valimistel on murettekitav. Iga inimene on poliitikasse teretulnud, aga asjaolu, et Hussar teeb seda paar päeva enne valimisnimekirjade kinnistamist tekitab kindlasti paljudes negatiivseid emotsioone. Kas lehelugeja peaks nüüd eeldama, et talle on viimaste kuude jooksul pakutud sellise kvaliteetlehe nagu Postimehe kattevarjus sisuturundust?
Tasub meenutada Hussari moraalset kompassi paar aastat tagasi, kui ta andis karmi hinnangu Äripäeva otsusele siseneda suhtekorraldusärisse. Hussari pidas PR-teenuse pakkumist ajakirjanduse maineküsimuseks laiemalt: „Saan meediaettevõtte eneseotsingutest praeguses turusituatsioonis aru, aga on väga oluline see skeem läbi mõelda, et ajakirjanduse maine ei saaks kahjustada.” Ta lisas, et Äripäeval võib hakata tekkima huvide konflikte, kui nende kommunikatsioonibüroo näiteks mõnes valdkonnas ühte lobigruppi strateegiliselt nõustama peaks hakkama. Jällegi, kas lehelugeja peaks nüüd eeldama, et talle on pakutud Postimehe kattevarjus sisuturundust?
Ma olen küll noor, aga julgen väita, et ligikaudu poole oma elust olen kuulunud nende inimeste hulka, kes jälgivad poliitikat liigagi tähelepanelikult. See on tekitanud minus skeptilise hoiaku nende nn „uute jõudude“ suhtes, kes lubavad värsket ja puhast poliitilist kultuuri. Mõni suudab seda kuvandit kauem hoida ja mõni teine mängib selle maha kõigest paari kuuga. Eesti 200 on selles küsimuses igasuguse usutavuse minetanud.
Uue poliitkultuuri toojatele meenutaksin Rein Raua poolt kirja pandud sõnu natukene rohkem kui kuus aastat tagasi:
„Kuidas peab tundma end ühiskond, mis on suures osas veendunud, et teda valitsevad moraalsed värdjad? Kes üldse ei suuda, need lähevad ära. Mõne jaoks ei valmista olukord probleeme, vaid lubab tema oma lähemas elukeskkonnas samamoodi vassida ja sahkerdada. Mõni ohkab sügavalt, surub hambad risti ja kannatab ära. Mõni tõstab korraks uniselt pea, et kas oli midagi või? Ja valib järgmine kord jälle orjade ja orjapidajate parteid. Aga mõni ikkagi ulub ja karjub, kuni saab. Eks nüüd sõltub nii mõndagi sellest, kui palju neid viimaseid on.“
PS: Mina loen jätkuvalt Postimeest meeleldi ning loodan, et pärast seda tekstijuppi on minu arvamuslood Postimehe veergudel jätkuvalt teretulnud. Ma usun, et ühe inimese teo tõttu ei pea kannatama terve toimetuse maine. Küll on see kirjatükk mõtteharjutuseks neile, kes arvavad et nende tegudel pole tagajärgi.
Lisa kommentaar