Eesti elanike arv kahaneb, noored inimesed kolivad parema palga pärast välismaale ja Eesti Tööandjate Keskliidu juht näeb ainsa tööjõupuuduse lahendusena võõrtööjõudu. Võõrtööjõud ei ole lihtne lahendus keerulisele probleemile, vaid lisaprobleemide tekitamine.
Ettevõtja Toomas Tamsar kirjutas 3. jaanuaril demagoogilise arvamusloo sellest, kuidas Eestisse vaja tuua 13 000 võõrtöölist. Selle asemel oleks pidanud Eesti Vabariigi juubeliaastat alustama hoopis mõttega, kuidas edendada meie rahvusriiki.
Eesti majandus kasvab ja ettevõtetel läheb järjest paremini, kuid palgatõusu surve vältimiseks soovitakse palgata odavat . Seejuures väidetakse, et laekuva maksurahaga saab teha imelisi asju. Tamsar mainib oma arvamusloos vähiravi, õpetajate palku ja lasteaiakohti. Nüüd mõelgem hoopis kuivõrd palju imelisemaid asju oleks võimalik korda saata, kui maksta oma inimestele rohkem palka – laekuvad maksurahad ju seda suuremad.
Eestist madalate palkade tõttu välismaale tööle läinud kümneid tuhandeid inimesi, kes tahaksid elada ja töötada kodumaal, kuid siinse töötasuga pole neil võimalik ära elada. Märkimisväärne osa Eesti palgatöötajatest elab suhtelises vaesuses – seda vaatamata asjaolule, et neil püsiv . Siinkohal paslik tsiteerida Tammsaaret: „Täissöönul pole isu ja nälginul pole toitu – ning hädas mõlemad.“.
2013. aastal kommenteeris Palmse mehaanikakoja omanik Anti Puusepp oma ettevõtte inimväärseid palku järgmiselt: „Mul oleks oma töötajatele piinlik maksta palka, millega ma ei saaks ise hakkama“. Oma riigi kujundamisel peaksime lähtuma just sellistest eeskujudest. Kui Tamsari jutt esindab kitsa ettevõtjate grupi huve, siis Puuseppa sõnadest näeme, kuidas peaks käituma vastutustundlik tööandja.
Lisaks tuhandetele ametlikult kolmandatest riikidest Eestisse tulnud inimesele töötab siin ettevõtjate hinnangul mitteametlikult veel tuhandeid inimesi kolmandatest riikidest. Kas me peaksime õigeks pidama seda, et osad meie tööandjad palkavad illegaalseid töötajaid ja kirjutavad sellest muuseas
ajaleheveergudel? Hetkelise kasu nimel tuuakse siia kontigent, kelle tausta kohta riik midagi ei tea. Me ei peaks kustutama tulekahju illegaalse õliga, vaid otsima lahendusi, mis aitavad meil saavutada pikaajalisi eesmärke. Kõige kaugema sihi määrab Eesti Põhiseaduse preambul, mille kohaselt peame tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Ärme luba väikese osa ettevõtjate lühiajaliste kasumite nimel eesti rahvusel, keelel ja kultuuril hääbuda.
Meie tööjõuturg juba tänasel päeval avatud kõikidele Euroopa Liidu elanikele ning sisserändekvooti juba praegu lahjendatud valdkonnapõhiste eranditega. See sama sisserände regulatsioon nõuab võõrtööjõule vähemalt Eesti keskmist palka. See palk kõrgem, kui teenib kaks kolmandikku eestlastest.
Üks lahendus tööjõupuudusele olekski see, kui tööjõupuuduse käes vaevlevad ettevõtjad meelitaksid enda juurde marginaalse osa keskmisest väiksemat palka saavatest töötajatest. Või äkki üritaks aktiviseerida kasvõi osa 20 000 noorest, kes välja langenud tööturult ja haridussüsteemist? Lahendus tööjõupuudusele ei pea olema lihtne. .
Kuniks meil suur hulk tööturult välja langenuid ja välismaal töötavaid eestlasi peaks meie esmaseks eesmärgiks olema nende inimeste eelistamine kolmandate riikide kodanikele. Eestis võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega juba tänasel päeval suur muukeelsete osakaal. Kui me eelistame enda „“ inimestele esmalt võõrtööjõudu siis suurendab see juba praegugi eksisteerivaid sotsiaalseid ja kultuurilisi lõhesid.
Järjest enam hakanud kõlama seisukohad, et meil tekkimas ametid, mida me ise enam pidada ei taha. Sellise mõttelaadi vastu tuleb võidelda, sest ühiskonnad, kus tekib n-ö härrasrahvas, viib selle sama härrasrahva hääbumiseni. Peame ise hoolitsema selle eest, et töö oleks au sees ning elamisväärselt tasustatud. Lähtugem Churchilli sõnadest: „ meile tööriistad ja me teeme töö lõpuni“. Ainult selline suhtumine tagab meie rahva ja kultuuri kestmise.
Artikkel ilmus Delfi/EPLi arvamusportaalis 12.01.2018
Lisa kommentaar