Viimases Riigikogu Toimetise (RiTo) väljaandes on Tiiu Kuurme analüüsinud emadust ja naiste rolli ühiskonnas. Oma kirjelduses viitab ta 2015. aastal läbi viidud uuringule, mis uuris õpilaste arusaamu, kogemusi ja hoiakuid posiks ja tüdrukuks olemisest koolis ja laiemalt. Uuringuga sooviti teada, kuidas tajuvad 14-18 aasta vanused noored mehe ja naise eeliseid ühiskonnas. Laste vastustest kajastusid meile paljudele juba tuttavad teemad nagu erinevad ootused tööturul. Üks murettekitavamaid asju oli aga see, et Kodu-teema oli peaaegu tähtsusetu.

Siinkohal on küsimus meie käremeelsematele naisõiguslastele. Miks räägitakse naiste õiguste puhul ainult edust tööturul? Selle tagajärjed avalduvad meie laste ja lastelaste suhtumises, kes hakkavad mõtlema ainult edust tööelus. Sellisele suhtumisele oponeerivad viimasel ajal just meie tublid isad. Raske on unustada eelmisel aastal toimunud kiiduväärt kampaaniat „Tõeline rikkus“, mille korraldasid Eesti Lasterikkad isad. Eriti kõnekas oli Taavi Tamkivi lugejakiri ERRi portaalis, kus ta tõstatas küsimuse: „miks hindame me tublit paljulapselist isa kordades rohkem kui tublit lasterikast ema?“ Ma arvan, et üks põhjustest, miks seda tehakse on see, et käremeelsed feministid on kõigis oma ettevõtmistes ja kampaaniates unustanud tunnustada neid emasid, kes on otsustanud panustada ennekõike oma lastesse ja perekonda.

Inimesel on õigus ise valida, kus ja millal ta end teostada soovib. Ma olen nõus sellega, et naistel ja meestel peavad olema võrdsed õigused ja võimalused, aga need ei avaldu ainult tööturul. Elu on enamat kui töö.