Rektorid avaldasid juba paar aastat tagasi arvamust, et võiksime minna üle tasulisele õppele. Minu meelest tehti seda natukene ennatlikult, sest kõiki tänaseid võimalusi tasuta õppe säilitamiseks ei ole kasutatud.

Meie üliõpilaste esindajatele meeldib rõhutada, et sotsiaalseid garantiisid pole piisavalt ja riik peaks sinna rohkem panustama. Seejuures unustavad nad, et tasuta õpe on ju sisu poolest sotsiaalne garantii. Pakume tudengitele tasuta õppimise võimalust eestikeelsel õppekaval tingimusel, et nad täidavad õppekava ja õppemahtu. Kui me muudame kõrghariduse tasuliseks siis tähendab see seda, et ülikoolidel tulu suureneb, aga samas tähendab see seda, et riik peab tudengeid senisest enam toetama teistes valdkondades (eluase, toetused jne). Need toetused ei ole aga seotud tingimata õppetööga, mis on minu meelest halb.

Positiivseid külgi

Tänane ülikoolide rahaline seis on aidanud kõrgharidusmaastiku konsolideerida. Meeldigu või mitte siis minu meelest on positiivne see, et dubleerimist on vähem. Kui ma õigesti mäletan siis 2017. aastaks oli TTÜ vähendanud oma õppekavade arvu kolmandiku võrra ja koondanud instituute. Sama on teinud ka Tallinna Ülikool (seal ajalugu õppides oli suur kära sellest, kui ajalooinstituut humanitaarinstituudi alla viidi).

Kuidas siis täiendavat tulu teenida?

Kui mu mälu mind ei peta siis mõned aastad pärast tasuta kõrghariduse kehtestamist jäi Tartu Ülikoolis vajalikus mahus EAPd sooritamata ligikaudu veerandil tudengitest. Kuna ülikoolidel on võimalik kehtestada ridamisi erandeid (väikelaste vanematele, kindlatele erialadele jne) siis reaalsuses saab arve sooritamata EAP-de eest vähem kui kümnendik tudengeid. Lisaks on juba 7 aastat püsinud muutumatuna ainepunkti hinna ülemmäär (see on 50 eurot). Kui me arvestame seda, et ligikaudu pooled tudengitest on vanemad kui 25 aastat ning seda et enam kui pooled tudengitest töötavad siis ei ole 50 eurot summa, mis tudengit distsiplineeriks. Seega võiks ülemmäära julgelt tõsta, tõsi märkimisväärset lisatulu see ülikoolidel ei tooks.

Lisaks on ülikoolidel teatav vabadus küsida õppetasu. Eestikeelne päevaõpe on tasuta, kuid see ei keela ju osakoormusega õppe, sessoonõppe jms eest õppetasu küsida ning erandite arvu vähendada.

Lumehelbekeste põlvkond

Hiljuti kirjutas üks noor sotsiaaldemokraat artikli sellest, kuidas peaksime üliõpilastele rohkem sotsiaalseid garantiisid pakkuma. FB debatis sain vastuseks kommentaarile “Kui üle 25-aastased tudengid moodustavad üliõpilaskonnast ligikaudu poole siis on täiesti normaalne see, et suurem osa üliõpilastest töötab kas osalise või täiskoormusega.” et 25-aastane inimene ei pea töötama kui ta õpib. Siin on meil selle noore sotsiaaldemokraadiga selge eriarvamus. Tööturul osalemine on täiesti normaalne nähtus. Eriti inimese puhul, kes peaks olema juba saavutanud teatud iseseisvuse.