Esmalt raputan endale natukene tuhka pähe. Täna hommikul rääkisin Lisandrale, et paavst Franciscus tuleb Eestisse ja tegin talle ristiusu kiirkursuse. Selle kiirkursuse käigus avastasin, et kuigi ma olen talle rääkinud palju Vana-Kreeka jumalatest ja mütoloogiast siis kristluse kõige olulisemad lood on saanud palju vähem tähelepanu. Seega aitas paavsti visiit mul märgata, et mõni asi on lapsevanemana tegemata jäänud.

Paavst Franciscuse tänast visiiti ja kõiki tema kõnesid analüüsitakse kindlasti väga põhjalikult, kuid ma tõstaksin esile paar mõtet põlvkondadevahelistest suhetest tema Kaarli kirikus peetud kõnes.

„Kui meie, täiskasvanud, keeldume tunnistamast mõnd ilmselget olukorda, siis öelge meile otse: ”Kas te siis ei mõista seda?” Mõned otsekohesemad teie seast võiksid isegi öelda: ”Kas te siis ei taipa, et keegi ei kuula teid enam ega usu seda, mida tahate edastada?”

Üks EELK noor alustas oma tunnistust lausega: “Ma olen jumalalaps”. Need kes mind tunnevad teavad, et mina ei saa sama öelda. Seega oli minu jaoks meeldiv üllatus ka see, et paavst pöördus nende poole, kel ei ole kirikuga lähedased suhted.

“Teame – nagu te olete meile öelnud – et paljud noored ei pöördu meie poole, sest nad ei tunne, et meil oleks neile midagi tähendusrikast öelda. Mõned paluvad selgelt end rahule jätta, kuna tajuvad Kiriku kohalolu tülika ja isegi ärritavana”

Kirik ja religioon kui institutsioon ei tohiks olla kellegi jaoks tülikas või ärritav. Selleks, et leida religioonist väärtust ja kasu ei pea olema usklik. Kirik kannab edasi kultuuripärandit, millest me kõik peaksime üritama ühel või teisel moel osa saada.