Mõned päevad tagasi kirjutasin seoses 19. jaanuaril toimuva Naiste marsiga, et selle aktsiooni teemad ei haaku omavahel ning asi on läinud liiga segaseks. Teisalt tekkis mul üks mõte. Kui marsi eesmärgid on juba nii mitmekesised siis võib sinna ju asju juurde lisada. Ma arvan, et 19. jaanuaril tuleks marssida ka selle eest, et muuta II pensionisammas vabatahtlikuks.

Eesti torkab Euroopa Liidus silma väga suure sooline palgalõhega. Samas teame, et teenitud sissetulek mõjutab tulevikus inimese penisoni suurust.

Kui laenata üht Tuleva poolt tehtud arvutust siis:

Statistikaameti andmetel oli 2016. aastal meeste keskmine kuupalk 1342 eurot ja naistel 1052 eurot (vanusegrupp 25-49). Kui keskmine palk kasvaks aastas 3% ja turgude tootlus 5% siis kogub täna 35-aastane mees pensionile jõudmise ajaks oma pensionisambasse 113 000 eurot ja keskmine 35-aastane naine ainult 86 000 eurot. See tähendab, et keskmine mees saaks teisest sambast kuni 502 eurot kuus (lisaks esimesele sambale). Keskmine naine peab leppima 395 euroga.

Selline pensionilõhe tundub praegust seisu vaadates vältimatu, sest palgalõhet ei saa lihtsalt paari aasta jooksul „ära kaotada“. Kui meie tänane pensionisüsteem toodab tohutut soolist ebavõrdsust siis tasuks tõsiselt kaaluda II pensionisamba vabatahtlikuks muutmist.

Valimiste kontekstis peaksime küsima kõigilt erakondadelt, kuidas nad plaanivad ennetada soolist ebavõrdsust meie pensionisüsteemis. Lahendusi peaksid pakkuma ka need erakonnad, kes soovivad senise pensionisüsteemi säilimist. Kui soovitakse ennetada pensionilõhet siis on II samba vabatahtlikuks muutmisele ka alternatiivne. Sinna hulka kuulub näiteks emaduse suurem väärtustamine, sest täna valitseb olukord, kus lapsega jäävad koju pigem naised kui mehed. Igatahes on mõistlik midagi ette võtta – muidu tuleb hakata 30 aasta pärast lihtsalt tulekahju kustutama.