Aasta ja kolm kuud tagasi ilmus Postimehes minu arvamuslugu „Kersti Kaljulaid ja põlvkondadevaheline konflikt“ Eile Riigikogu saalis toimunu põhjal võib väita, et meie president suutis taaskord konflikti maandamise asemel seda võimendada.

Riigikogu istungit vaadates oli mul häbi. Ma ei räägi siinkohal kõigest sellest, millega me EKRE puhul harjunud oleme. Henn Põlluaasa keelevääratus, EKRE saadikute lugupidamatust presidendi vastu ja võimalus, et üks meie tulevastest ministritest võib olla naisepeksija on asjad, mis mind EKRE puhul ei üllata. Paraku oli sellel istungil häbi ka meie presidendi pärast.

Orissaare seenelise teine tulemine

2017. aastal sattus Hannes Võrno paljude kriitikute hambusse kui ta nimetas Kersti Kaljulaidi Orissaare seeneliseks. Eile ei olnud presidendil seljas „murelivärvi sulejopet, peas beežikarva fliisist pibo ja jalas ecrud slimme,“ kuid sellele vaatamata vaatas eile ministrite ametivande andmist pealt Võrno poolt hukkamõistu pälvinud seeneline. Seljas lohvakas dressipluus sõnadega „Sõna on vaba“. Seda päeval, mil ametivande andis uus valitsus ja seda riigis, mis on pressivabaduselt maailmas 11. kohal.

Ma ei kirjutaks seda teksti siis, kui president oleks nähes reaalset ohtu sõnavabadusele otsustanud 24. aprillil, et ta ei saa nimetada ametisse uut valitsust või mõnda ministrit. Selline samm oleks võinud küll tuua põhiseaduslikku kriisi, kuid sel juhul oleks president nii sõnades kui ka tegudes käitunud väärikalt ja enesekindlalt. Millist sõnumit kannab aga see, et meie riigipea ilmub nii olulisele sündmusele dressipluusis? See näitab üles lugupidamatust meie Riigikogu ja rahva vastu ja madaldab meie presidendi institutsiooni.

Milline oli presidendi sõnum rahvale?

Kuid see ei olnud veel kõik. Lisaks otsustas Kaljulaid, et ta lahkub Riigikogu saalist ilma uut valitsust õnnitlemata. Ma kordan, president otsustas jätta õnnitlemata selle sama valitsuse, mille ta ise 5 päeva tagasi ametisse nimetas. Varasemad üleskutsed rahule ja viisakusele kaotasid sellega oma mõtte. President ei ole protestija tänaval, president on institutsioon, kes peab jääma väärikaks ja lugupidavaks ka kõige ebamugavamates olukordades. Oma ametis oleku ajal jõuab ta kokku puutuda kümnete inimestega, kes on talle isiklikult vastukarva, kuid kui tal kõlbab kätt suruda Vladimir Putiniga siis kõlbab tal teha seda ka Eesti Vabariigi valitsuse liikmetega.

Odava populaarsuse otsinguil jättis Kaljulaid eile kõrvale meelekindluse ja järjepidevuse. Ta valis kõigist võimalikest variantidest kõige halvema. Pärast otsust uus valitsus ametisse nimetada oleks oodanud meie presidendilt niipalju riigimehelikust, et üritada pingeid maandada. Selle asemel kasutas ta koolilapselikke sümboleid selleks, et konflikte veelgi suurendada.

Presidendi pooleteistaasta tagustele korduvate möödalaskmiste tõttu meenutasin aasta tagasi Lennart Meri öeldut: „Vigadel on niisugused omadused, et inimene kipub ühte viga teise veaga varjama, mistõttu teine viga peab alati suurem olema kui esimene.“ Mul on kahju tõdeda, et aasta ja kolme kuu jooksul pole meie president suutnud oma varasematest vigadest õppida. Kui Mart Helme ütles pärast Riigikogu valimisi, et meie ühiskond ekrestub siis poleks ma iial uskunud, et ekrestub meie president.